Thursday, December 30, 2021 (14:41)

Reaction of a friend to my fictive report (version 3):

[O]led teinud suure töö ja mõelnud läbi kiriku elu kõik olulised tahud. Sa püüad mõista meie ajastut terviklikult ning pakud lahendused, mis peaksid sobima selleks, et kirik toimiks tervikuna. See on hea.

Sa kirjeldada Eesti katoliiklasi kahes kategoorias. See tundub õige. Siiski peab arvestama, et suurem osa katoliiklasi ei tegele üldse teemadega ‘traditsiooniline-progressiivne’ ja ei kuulu ühte ega teise gruppi. Aga nende arvamusi me kuuleme vähem, sest neil pole tahtmist diskuteerida.

Väga huvitav on lugeda arvamusi, mida Sa oled kuulnud ning asetanud 10 küsimuse tabelisse. 90% vastustest ühilduvad traditsionalistliku maailmapildiga ja meenutavad katoliku kiriku olukorda enne Vatikani II kirikukogu, kui paavst Johannes XXIII nägi, et nii enam edasi minna ei saa ja kirik peab end avama maailmale. Ma olen hämmingus, et Eesti katoliiklaste valdava osa enesemõistmine on nii ühekülgne. Kui sarnaseid vaateid väljendaks mõni protestantlik kogudus, siis me nimetaksime selle koguduse arusaama sektantlikuks. Kes on seda nõnda kujundanud?

Ma palun Sul täiendada 10 küsimuse tabelit veel nende tähelepanekutega, mida Sa oled kuulnud või lugenud. Võib-olla saab need kirjutada kahte eraldi tulpa: 1) kuidas näevad kirikut traditsionalistid ja 2) kuidas näevad kirikut need, kes mõtlevad nii, nagu mõtleb maailmakirik koos paavstiga.

My reactions

Yes, the method of separating a topic into two “camps” is fundamentally questionable.

My approach is surely “naive”. I guess that those whom I quote there, when they read this report, will say “But I didn’t mean it like this! You are quoting me out of context! I used different wording! etc.”

It is possible that I should review this table. Nobody is fully on one side. There are an infinity of degrees. Maybe it should rather feature four main directions. Or nine, like the enneagram.

We could do something like the political compass, in other words: design a series of test questions and then ask many people to answer these questions, and then classify the people into our “camps”.

If somebody has skills, time and money to do this: yes! please do it! I personally rather hope that such studies will be done in countries with bigger populations.

And then let’s not forget that we actually “just” want to know what synodality is going to mean in real life.

Not finished. To be continued.

His reactions

Sa ütled õigesti, et kiriku elu ei saa vaadelda ainult ühel teljel. Elu on palju mitmekesisem. Tõesti! Mina reageerisin esmalt klassikalise jaotuse pinnal: kõik kiriklikud kogukonnad, olgu suur või väike, jagunevad oma elutunnetuses kolme kihti - kõrgkirik, madalkirik ja laikirik (broad church). Need iseloomustavad inimeste teatud hoiakuid. Kõrgkirik pühendub traditsiooni hoidmisele, madalkirik on evangeliseeriv-misjonimeelne, laikirik on kirikurahva kõige suurem mass, kes on usuliselt ükskõiksem, mõnikord ka liberaalsem, kuid neil on sotsiaalne tundlikkus ning soov kaasa aidata heategevuses. Niisugune kihistumine on loomulik; mõtleme kasvõi näiteks katoliiklike ordude erinevatele käitumismustritele. Nad on kiriku rikkus, alates benediktlastest kuni frantsisklasteni, kuid nende rikkus ilmneb alles siis, kui nad toimivad kõik koos, isegi kui nad üksteisega konkureerivad kohalikus koguduses.

Probleem tekib sel juhul, kui ühes ühes kohalikus koguduses või ühel maal domineerib ainult üks kiht ja tõrjub teised välja, näiteks kõrgkiriklik hoiak, aga puudub avatus maailmale ja hoolitsus inimeste vajaduste eest, või ka vastupidi - siis on kirik kaldu ja tal ei ole pikka iga.

“Kompassi” loomine on suurepärane. Tuleb uurida, millised on inimeste mõttesuunad, millisele maailmavaatele need tuginevad, mis on nende elujõud ja mis on neist kasu kiriku elu edendamisel.

Selleks, et luua püsivat kultuuri või kinnistada usulist käitumist, on vajalik, et suur hulk inimesi kasutab pika aja jooksul samu sümboleid. Vaata Püha Peetruse basiilika hiilgust Vatikanis. See kultuur on sündinud ja püsib seetõttu, et läbi aastatuhandete kordub üks kindel sümbol, mida iga preester ja paavst igal maal ja igal päeval kordab koos vastavate žestidega: Hoc est enim corpus meum, see nn hookus-pookus.

Nagu me nüüd näeme, ei ole 50 aastat piisavalt pikk aeg, et kogu kirik mõistaks aggiornamento tähendust ja selle hädavajalikkust. Ka ühe paavsti valitsemisaeg on liiga lühike, et oma mõtteid ellu viia kogu kirikus. Need, kes on ära tabanud kiriku peasuuna, peavad tegema jätkuvat selgitustööd. “Kompassi” on vaja, mis näitab, kuhu on kirikurahvas suundumas. Meid juhivad Pühakiri, pärimus, katekismus, kirikuõigus, õpetusamet, kuid “kompass”, millest Sa kirjutad, on nagu prožektor, mille valguses näeme teatud asju teatud viisil.

My reactions

Wow, I hadn’t yet heard about high church, low church and broad church! Even aggiornamento was new to me! I am so ignorant! How can a fool like me dare to speak at the Synod? Oh my God, let’s be grateful for my unbelievable naivety! If I was constantly aware of my ignorance, I would loose all hope and give up on the spot!

Yes, indeed, teachings are not the only medium for storing the memory of an institution. Visible symbols like buildings and rites are another type of carrier medium and should be considered. In my vision I see the Synodal Church as an “abstract” church: it has no buildings and no rites of its own. And indeed I give no clear explanation about how this “abstract” church would exist in the real world. There is no doubt that those who work for it must also pray together. Otherwise the Synodal Church would be just yet another publishing company. When I think about this question, an image drops into my mind: the Pope will live in a monastery, which will receive a constant flow of visitors. Something like Taizé or like Dharamshala (where the current Dalai Lama lives).